Klassikaga on see häda, et tihti teatakse seda nii hästi, et enam üle lugeda või vaadata ei viitsitagi. Ometi võiks seda teha, eriti kui klassikat on soodushinnaga Selveris müügil, tal on taastatud pilt ja heli ning aega on parasjagu käepärast. Ma ei mäleta, kas olen kunagi kõiki Gena ja Potsataja multikaid otsast lõpuni isegi läinud. Loomulikult olid laulud tuttavad, paari neist kuulasime-tõlkisime kunagi isegi vene keele tunnis, ka oli Uspenski "Krokodill Gena ja tema sõbrad" esimene raamat, mida vene keeles lugeda võtsin ja sain sealt selgeks mitmed võtmesõnad nagu "kübar", "piip" ja "rott". Eks igaühel on oma heietused nende tegelastega, plüüsmänguasjade, tsitaatide, laulude ja anekdootide kujul on Gena ja Potsataja genereerinud hulga suulist pärimust, aga nende fenomeni paremaks mõistmiseks tasub siiski multifilmide kogumik üles otsida.
Sealt leiab neli lühikest, naljakat ja õpetlikku lugu: "Krokodill Gena" (1968) - sellest, kuidas Gena otsis omale sõpru ja leidis neid kohe hulgim. Hoolimata Kübaradaami vastutegevusest ehitati valmis "Sõprade maja" ning Potsataja leidis omale kodu. "Potsataja" (1971) - sellest, kuidas Potsataja ja Gena tahtsid ka pioneerideks saada. Pioneerid alguses ei tahtnud neid kampa võtta, aga pärast ikkagi võtsid. "Kübramoor" (1974) - sellest, kuidas Gena ja Potsataja rongiga sõitma läksid ning Kübaramoor üleannetutele matkasellidele õpetust andis. "Potsataja läheb kooli" (1983) - sellest, kuidas Potsataja läks kooli, aga koolis oli remont ja õpetajaid ka ei olnud.
Kõik neli filmi on valminud Roman Katšanovi režissöörikäe all.
Filmi selgroog on suurepärane tegelaskond, kes üksteist ilusti täiendab. Veidi flegmaatiline krokodill Gena, kes on vanem ja tasakaalukam härrasmees, hoiab kogu melu koos ja aitab Potsatajal vähem lollusi teha, kui too võimeline oleks. Potsataja, kes on lihtsalt imearmas, suure pea ja silmadega, peene-peene häälekesega ja pea olematute teadmistega maailmast, aga see-eest suure südamega ning alati hea eest väljas. Ja, mu isiklik lemmik - Kübaramoor - heatoimelise kurjuse esindaja, klassikaline trikster ja faustilik tegelane, kes "kurja kavatseb, kuid korda saadab head".
Lood on lihtsad, dialoogid on lihtsad, kuid kui palju siia mahub! Lastele nalja ja seiklusi, täiskasvanud vaatajatele satiiri nõukogude ühiskonna üle (petturlikud kaupmehed ja tööstuse direktor, tööluusi panevad remondimehed, moodsad matkasellid jmt tegelased) ning lüüriliste laulutekstide näol mõtisklusi filosoofilisematelgi teemadel. Kõik see on esitatud läbi lihtsameelse usu headuse jõusse. Kui Kübaramoor ulatab esimese osa lõpus Potsatajale kirja "Ma enam ei tee" ("Ja bolžhe nje budu"), siis ta ongi nendega sõber ja rohkem küsimusi ei küsita. Eluterve vaatamine, mis vananeb koos vaatajatega.
Potsataja häält luges Klara Rumjanova - nõukogude multikate kuldhääl
(vt ka "Nu Pogodi" Jänes või "Karlssoni" väikevend).
No comments:
Post a Comment