Ei saa nüüd lubada, et blogi taas regulaarseks muutub, kuid paistab, et sügisel läheb elu rahulikumaks ja arvutikasutus statsionaarsemaks küll. Enne kui taas peamiselt mustvalgetest vene filmidest rääkida, veidi silmailu meinstriim kinost - Baz Luhrmanni "Gatsby", mis esimesena jõudis minuni saundträki kujul. Suve alguses ühel peol mängiti Fergie "A Little Party Never Killed Nobody´t", mis on üks ütlemata hea tantsulka lugu kui õigel ajal õiges kohas olla. Tõmbasingi kohe järgmisel päeval kogu OST-i ära, mis algul väga ei haakunud, kuid kuna kõik muu pleieris oli juba üdini tuttav, siis kodust eemal olles kuulasin ikka siit ja sealt ning ajapikku tekkisid juba uued seosed lugude, paikade ja inimeste vahel, mis terve kogumiku armsaks muutis. Ja nüüd siis nägin filmi kah lõpuks ära. Olgu kohe algul öeldud, et tegu pole muusikaliga, ehkki väga muusikalise filmi ja muusikaližanrile (või siis Baz Luhrmannile) omase kinematograafiaga tehtud. Luhrmanni varasematest filmidest meenutabki kõige tugevamalt "Moulin Rouge´i" oma tegelastegalerii, ajastukäsitluse ja loo ülesehitusega.
"Suur Gatsby" on esitatud tagasivaatavalt, läbi I ms veterani, algaja kirjaniku ja alkoholiku Nick Carraway meenutuste oma New Yorgi aastatest. Saabudes külla oma võluvale nõole Daisyle, tutvub Nick peagi nii linna kõrgkihi esindajate, veidrike kui võluvate daamedega. Neist salapäraseim on aga Carraway enese naaber mr. Gatsby, kes, korraldades muinasjutulisi pidusid, eelistab ise tundmatuks jääda. Ajapikku rulluvad lahti keerulised sidemed Daisy, tema abikaasa Tomi ja Gatsby vahel, mis said alguse juba sõjaeelsetel aegadel.
Suurest kirjandusest tehakse tihti väikeseid filme. Ei kujuta ette, et keegi, kes "Suurt Gatsbyt" enne on lugenud, õhkaks: "Küll tahaks sellest filmi näha! Eriti Leonardo DiCaprioga peaosas." Tõsi, film raamatule miskit juurde ei anna, kuid ometi on tore, et lisaks Fitzgeraldi gatsbyle on nüüd ka Luhrmanni gatsby oma teistsuguste rõhuasetuste, kergluse ja mängulisusega. Gatsby on mitmetahuline tegelaskuju - salapärane sotsioliit, visionäär, traagiline armastaja - pakkudes seega mitmeid tõlgendusi alates klassikalisest armastusloost sotsiaalse ebavõrdsuse kujutamiseni sajandialguse New Yorgis. Luhrmann on kuigivõrd mõlemat sisse toonud, kuid eriti tugevalt New Yorgi linna ennast, mille müüti ta läbi suurejooneliste CGI kujutiste tugevdab ja ehitab. Ajalised kaugused peegelduvad linna reaalsetes vahemaades, kujutised ja värvid tegelaste emotsioonides ning valikutes.
Üldmeeleolult on "Gatsby" kantud sellest samast bourgeois´ nostalgiast, millest Hazanaviciuse "Artist" jmt seriaalid-filmid viimasel aastakümnel. Art deco laadis algustiitritest alates rõhutab film ühe kauge epohhi ilus, terviklikkust ja võluvust, näidates kõrgklassi inimeste suhtedraamasid voolava šampanja, ilusate riiete ja kiirete autode taustal. Teenijaskond, New Yorgi tegelikud ehitajad ning lihttöölised on sellele kõigele vaid rekvisiitideks.
Aga see ongi selline žanr, mille eskapismi tasub silmas pidada, kuid mis ei kahanda vaatamisnaudingut. Tegu kvaliteetmeelelahutusega Baz Luhrmanni tuntud headuses, millele tasub pilk peale visata ka Fitzgeraldi originaalteose andunud fännidel. Vaatamiseks ligi võtta viski- või šampaklaas!
Aferism, armastus suurilma daami vastu ning upumissurm
on vaid osa neist joontest, mis DiCaprio Gatsbyt "Titanicu" Jackiga seovad.
No comments:
Post a Comment