Eelmine nädal juhtus nii, et vaatasin tervelt kolme briti ajastudraamat, mille ühisteks nimetajateks on sir Alan Batesi osalus, tegevuse paigutumine 19. saj lõppu/20. saj algusesse ning põhinemine mõnel kirjandusteosel (antud juhul siis Thomas Hardy romaanil, mis muide ka eesti keelde on tõlgitud). Nendest teen siin ka riburada pidi lühikesed ülevaated. Kena vaatamine vihmase ilmaga.
"Eemal hullutavast ilmakärast" pealkirja on üldiselt mõistetud irooniana idülliliste külaelu kujutiste aadressil. Film (raamat ehk selgemini) näitab, kuidas maalgi kauni looduse, füüsilise töö ning tervisliku elu kõrvalt leitakse aega intriige punuda ja südamevalu kannatada.
Peategelane Bathsheba (Julie Christie) saab ootamatult väikese maamõisa perenaiseks. Isepäine nagu ta on, otsustab neiu eesseisvate ülesannetega omal jõul hakkama saada, aga olgu siis lambakasvatus, maisikülv või heinategu, ikka tulevad ümberkaudsed poissmehed oma abi ja südant pakkuma.
Välja kujuneb kolm kosilast: asjalik ja aus karjus Gabriel Oak (Alan Bates), särav ohvitser seersant Troy (Terence Stamp) ning sünge naaber mr. Boldwood (Peter Finch). Paari aasta jooksul, mil tegevus toimub, jõuab Bathsheba neid kõiki põhjalikult tundma õppida ning enda ümber paksu pahandust külvata.
Karjus Gabriel
Filmi on nimetatud brittide vastuseks USA "Tuulest viidud" ekraniseeringule ja see võrdlus on tõesti põhjendatud - olgu siis tegelaste, eepiliste loodusvaadete rohkuse, produktsiooni suurejoonelisuse või ajalise paigutuse poolest. Kaunist Inglismaa loodusmaastikku näeb siin ohtralt ja talupoegade-tööliste hulgas on mitmeid vahvaid tüüpe ja kõrvalosi, kuid siiski jätab film kuidagi ajale jalgu jäänud mulje. Enam on siin tunda valmimisaja, 1960ndate kui 19. saj romantika hõngu.
Lisaks on ligi 3 tunni pikkune film on oma ülesehituses kuidagi nurgeline ning hüpliku montaažiga.. Bathsheba tegelaskuju on liiga tujukas ning edev, et teda tõsiselt võtta või jõuaks tema suhtes sümpaatia kujuneda. Oak on liiga härrasmehelik vaese talupoja kohta ja Troy liiga magus, et oma tüüpi veenvalt välja kanda. Mr. Boldwoodi esitus on neist parim, kuid napivõitu. Kolme kosilase vahel on ekraaniaja jagamisega ilmselt raskusi olnud, sest niipea, kui uus silmapiirile ilmub, unustatakse teine/teised sootuks ja sujuva arengu asemel muutub lugu killustatuks.
Sellest kriitikast hoolimata võib film pakkuda nostalgilist elamust 60ndatel valminud naiivsevõitu kostüümidraamade austajaile. Millal sa viimati nägid filmi, mille klassikalisest muusikast saadetud Overture pinge kõrghetkel halastamatult kaheks jaotas?
Seersant Troy
Mr. Boldwood
No comments:
Post a Comment