Andrei Kontšalvovski "Lollide maja" (Кончало́вский "Дом дураков" (2002))
Ma arvan, et see oli kõige sümpaatsem sõjafilm, mida ma näinud olen. Sest see keskendus inimestele. Kontšalovski tohutu humanism ja empaatia suutis näidata hullumaja, täis eredaid isiksusi, ilma, et oleks sealjuures muutunud groteskseks, ja sõda, ilma paatose või liigse traagikata. Kõik oli kenasti paigas.
Lühidalt sisust: Tšetšeenia-Venemaa piiri lähedal asub hullumaja (Санаторий Солнце), mis sõjategevuse piirkonda satub. Selle elanikele pole see aga haigla, vaid kodu. Nad püüavad muutunud olukorraga kohaneda, mõistmatagi õieti, mis nende ümber toimub. Peategelaseks on Žanna, noor eskapistlik neiu, kes usub end olevat kihlatud Brian Adamsiga. Kui olukord raskeks läheb, tuleb Brian tema juurde ja laulab mõne kena laulu.
Film pakkus ka ainet mõtisklusteks elu üle laiemalt. Näiteks kui patsiendid hommikuses peldikujärjekorras doktorit paluvad, et kas mõne rohuga sitahäda ära ei saaks kaotada, vastab too: "Ei. Elu on selline. Iga päev moodustub uus sitt."
Teos, mille vaatamiseks tasub varuda aega.
Brian Adams - rongijuht Venemaal.
Žanna teel uude ellu.
Filmi meespeategelane Ahmed on samuti sõtta "sattunud".
Muusika aitab. Taustal allatulistatud helikopter.
No comments:
Post a Comment